16.1.05

Mõni uitmõte

Mari Tarand
Eesti Raadio

Tervist, austatud proua Tarand!

Teie laupäevne (15.1.2005) Keelekõrva saade tekitas mõne uitmõte, mida katsun kirja panna enne kui asi ära ununeb. Olen ma ju nõnda aru saanud, et Te selleks oma saateid edastategi et kuulajaid mõtlema ajada. Ja Internet on muuhulgas seepärast olemas, et saaksime kerkinud utimõtetestki aru anda.

Vestlesite nii mõnelgi huvitaval teemal Eesti emakeeleõpetajate seltsi esimehe (või ei teagi kas oleks õigem "esinaine" kirjutada) Piret Järvelaga. Sealjuures püstitasite konkreetse küsimuse näitega päris koolielust. Emakeeleõpetaja oli õpilase kirjatöös väljendi "telekas" stiilivea pähe ära parandanud.

Arutelu käigus leidsite ühiselt, et kõnekeelest ja ümbritsevast keelekeskkonnast pidevalt imbub taoliseid väljendeid, mis tasakesi endale kirjakeeleski kõlapinda juurde vallutavad. Aga minu arust jäi Teil üks aspekt enam vähem tähelepanuta. Arvestada tuleks nimelt ka kirjatöö üldist stiili, millele mõju avaldavad mitmed erisugused asjaolud.

Palju sõltub näiteks sellest, kelle jaoks kirjutis on koostatud. Kui seda vaja oleks, ei teavitaks ma ehk Teid, proua Tarand, oma moblanumbrist, ent kirjutades 14-aastasele Villemile Kärdlas oleks see tõenäoliselt kohasem väljend kui mobiiltelefoni number või telefoninumber. Aga ametialases kirjavahetuses kipuksin ma võib-olla suisa kantseliiti tarvitama edastades hoopiski oma sideanmed.

Kas meie toanurgas nüüd televiisor, telekas või telepurk särab, sõltub osaliselt sellestki, mida me ometi öelda soovime. Toamööbli kohta on minu arust televiisor hea väljend, aga infoallikast kirjutades - vähemalt jutustavas stiilis - tarvitaks ehk telekat. Enamik telesaadetest paraku oma sisu poolest eriti ei sära: nende vahendajaks olekski ehk veidi halvustav telepurk sobivaim.

Olete oma saadetes usinalt pööranud tähelepanu ajakirjanduses esinevatele keeleapsakatele. Ringhäälingu puhul olete sageli püüdnud kujundada piirijoont kirjakeele ja lubatava kõnekeele vahele, sest eetris ikkagi räägitakse, mitte enam praegu ei loeta eelnevalt koostatud (ja asjakohaselt kooskõlastatud) käekirja kuulajaile ette. Sõnade hääldamisegi eest on nii mõnigi Teie kolleegidest nii kiita kui ka laita saanud.

Ma pole küll kõige sobivam isik eesti keele hääldamise kohta kellelegi märkusi tegema, sest jätab mu endagi keelepruuk selles osas üht teist soovida. Näiteks sünnipärastele eestlastele emapiimaga kaasnev ja nii ilusalt kõlav õ-täht pole minu suus korrallikku kodu leidnud. Ei saa sellegi poolest juhust kasutamata jätta et ühele naljakale pisiveale viidata.

Juhtus see ülenädalases Vikerhommiku saates lugupeetud Anne Ermile. Ma sain kontekstist hästi aru, et ta tahtis seoses tollal eelseisva maailmakarika suusavõistlusega otepäälastele kõige paremat soovida. Tänu väiksele eksitusele rõhupaigutusega aga kõlas eetris hoopiski parim soov Otepää lastele.

Kahtlemata põhjustas Andrus Veerpalu ja Jaak Mäe edu rõõmu lastelegi, nii Otepää omadele kui ka lastele terves Eestis. Kuna proua Erm siiski oma soovi seoses ilmajutuga edastas, tahtis ta ilmselt lootust avaldada, et ilmatingimused lubaksid ürituse edukalt korraldada, kusjuures oli vast peamiselt täiskasvanute pingutusi silmas peetud. Noh, see oli ehk tühise asja üle norimine, aga seegi pisikene eksitus kinkis mulle hommikusel hetkel mõteainet.

Olgu lõpetuseks see öeldud, millega oleksin pidanud tavaviisakuse kohaselt oma kirja alustama. Soovin Teile head ja edukat jätku aastale 2005. Eetri ja Interneti vahendusel kavatsen Teie saateid vähemalt senise sagedusega kuulata, st. et kuulamine tohib ainult iseäranis kaalukal põhjusel erandi korras ära jääda.

Tervitusega Helsingist

Larko

Ajaveebnik