Sinatamine

Maris Johannes
Eesti Raadio

Koopia: Eesti Ajakirjanike Liit

Tere!

Esmakordselt elus on mu loomingut, olgugi et spontaanselt koostatud lühikommentaari, tsiteeritud samas saates Jaan Krossiga! Nagu oleks surelik surematuga kokku puutunud.

Sellest Ajakirjanike Liidu liikmete kirjavahetusest tahtsin ma kohe osa võtta, kui pärast pikka ja väsitavat nädalat Tartust koju jõudsin ja päevade jooksul veebikohvikus kõrvale jäetud kirju sirvisin. Kui ma aga oleksin aimanudki, et mu arvamusest ei saa osa ainult Ajakirjanike Liidu liikmed vaid jõuab see läbi Keelekõrva kõige asjatundlikuma eesti keele huviliste kogukondani, jätnuks ma ehk oma kirja kirjutamiseks rohkem mõtlemisaega kui kaks minutit. Ei taha sellega häid kolleege sugugi halvustada, sest igagüks meist saab aru, et kirjatöö koostamisel on oluline, kellele see on mõeldud.

Tiiu Salasoo pöördumine kargas mul kõvasti hinge, samuti Madli Vitismanni viide Rootsi sinatamise tavale. Ei jäänud mul ka tähelepanuta, et kellegi edastatud meiliahela otsas kummitas veebiteenust osutava ettevõtte lööklause: "Sinu lemmiksaated internetis". See poleks küll võinud sobimatumas kontekstis esineda.

Ma mainisin oma kirjas, et Rootsis peeti teietamist pärast 1970-nendate sinareformit lausa solvavaks. See on küll õige, aga siiski ainult pooltõde. Teietamine oli solvav ka enne üleüldist sina peale minekut.

Kui oli vestluspartneri nimi ja ametiseisund või akadeemiline kraad teada, tuli tema poole neid kasutades ning kolmandas isikus pöörduda. Kas doktor Nilsson soovib tassi kohvi juua? Mulle tundub, et peatoimetaja Pettersson paistab pisut veretu. Ega peatoimetaja pole külmetunud?

Kui kedagi nimepidi ei tuntud, aga teati tema amet või oli see asjaoludest tulenevalt ise enesest mõistetav, tuli seda nimetada. Kas konstaabel saaks mind aidata? See oli jaamaülemast väga kena.

Võhivõõrad härratasid, prouatasid ja preilitasid omavahel, alati kolmandas isikus. Teietamine oli vestluspartneri teadlik halvustamine. Mida teie küll minust tahate? Jätke mind rahule!

Selline kõnetamisviis oli muidugi 1960-nendate lõpu ühiskonnas äärmiselt koormav; tekis ju uusi ameteidki pidevalt juurde. Sellepärast saan ma mingil määral aru, et Rootsi rahvas peaminister Tage Erlanderi algatusel hea meelega tiitlid kollektiivselt ära viskas. Paraku läksid rootslased reformi praktilise teostamisega oma põlise kombe kohaselt tükk maad liiale. Ei ole ju ilus, kui noor neiu poeletil väärikat vanahärrat hoolimatult sinatab.

Soomes on traditsionaalselt Rootsi vastu noorema venna sündrooma alusel asjatult aukartust tuntud. Seetõttu on peaaegu kõik läänenaabri reformid Soomes muutmata kujul kopieeritud. Enamasti on see kasuks olnud, näiteks kodanikuühiskonna ja sotsiaalse turvavõrgu loomise puhul. Päris kõiki rootslaste liigutusi siiski korrata ei tasuks.

Soomes polnud vastavat kolmandas isikus pöördumise kommet koos sellega kaasneva kohustusega üksteise ametitest teadlik olla. Siin teietati võõraid umbes samamoodi kui seda veel mingil määral Eestis tehakse. Seega puudus soomlastel põhjus sina peale minna.

Ma nimetasin oma kommentaaris ka Soome riigiametnikke. Mu solvumine on muidugi osaliselt isiklik, sest enda arvates olen ma kodanikuna riigiteenri suhtes ülemus, ehkki tema oma seaduslike volituste alusel mu vastu riigivõimu teostab. Sellistel asjaoludel pole liigne familiaarsus kummalegi kasuks.

Ent asjal on lisaks "keelekõrvaline" külg, kui sellist väljendit pruukida tohib. Mul on mitmeid näiteid riigi ja omavalitsuse ametiasutustest laekunud kirjadest, mis on kõige paksumas kantseliidis kirjutatud. Aga pärast seaduste, määruste, paragrahvide ja lõigete kallaletungi hüpab mulle äkitsi sina näkku.

"Kui tahad käesoleva otsuse vaidlustada, tuleb sul selleks 14 päeva jooksul pärast otsuse kättesaamist halduskohtusse pöörduda. Kaebuskirjas pead sa nimetama, millist otsust kaebus puudutab ja mida sa selles muuta tahad. Oma kaebust pead sa põhjendama."

Tule taevas appi!

Ma poleks sellest eriti nõrdinud, kui oleks tegemist mulle kui ajakirjanikule saadetud kirjaga. Ametnikul on ju ajakirjandusega suhtlemisel kohustus end ühtpidi arusaadavalt kuid teistpidi juriidilise täpsusega väljendada. Paragrahvi lahti seletamise käigus võib sinatamine arusaadavusele isegi kasuks tulla, mine sa tea.

Aga kui mind ametlikult vormistatus otsuses sinatab ametnik, kes kogu eelneva kirjatükkiga mulle majanduslikku kahju tekitab, pean ma seda äärmiselt solvavaks. Eestis on mind viisakalt kõnetanud isegi tarhvikviitungi kirjutanud politseinik.

Tiiu Salasoo juhib oma kirjas tähelepanu eestlaste tahtmatusele end tutvustada ja nendib, et nõukogude ajal võib-olla arusaadavalt ettevaatlikult anonüümsust soovivate eestlaste järele on "kasvanud isegi uus põlvkond, kes aga kahjuks oma vanematelt need kombed on üle võtnud". Jah, käitumine sarnaneb nõukogude ajale, aga põhjus on sootuks teine.

Ma arvan, et meie aja anonüümsuse kultuuris pole süüdi repressioonihirm vaid hoopiski internet. Veebiportaalide kommentaare lugedes, mida ma vahepeal olen sunnitud tegema, saan hästi aru, et nende autorid ei taha oma ees- ja perekonnanime all esineda. Sealt kandub see lastetoale kohane käitumine seltskondadesse üle.

Internet kui lihtne suhtlemisvahend levitab paratamatult ka sinatamist. Tahame või ei taha, mõjutab üleilmastumine rahvuskultuuridegi arusaamat viisakast suhtlemisest. Kui ma näiteks USA portaalis eesti soost kanadalannaga inglise keeles eesnimepidi suhtlen, ega ma ka eesti keelele üle minnes teda teietama hakka.

Kuna minu ajakirjanduslik töö on enamasti internetiga seotud, eksin ka ise vahepeal. Kui olen kedagi sellega solvanud, palun andestust. Ise arvan küll, et veebi vahendusel suhtlevad ajakirjanikud võiksid omavahel mingil määral formaalsusest tingidagi.

Lugupidamisega

Larko,

ehk ees- ja perekonnanimega

Markus Larkovirta